Lugesin ühe mälestusteraamatu läbi.
Posted by: heimar on: veebruar 8, 2010
Kõikvõimalike mälestuste- ja elulooraamatuid, auto-, bio- ja monograafiaid ilmub nagu seeni pärast tuumapommikatsetusi Siberis. Seni olen suutnud neid üldiselt vältida. Kui nüüd sügavalt mõelda, siis meenuvad vaid raamatud hokilegend Wayne Gretzky’st ja Thor Heyerdahl’i “Aadama jälgedes”. No võibolla olen paari veel lugenud.
Aga nüüd üleeile ostsin Peeter Volkonski “ISBN 978-9986-9980-6-9″ ja lugesin paari tunniga läbi. Ega ei olnud eriti paks raamat ka, aga see-eest sai boonuseks cd-plaadi kaasa ning see on igati aus diil. Mis seal ikka, väärt raamat. Ma arvan, et ega ma ei peagi nüüd rohkem ühtki eesti elulooraamatut lugema. Õnnestus leida neist lugematutest hulkadest see kõige parem ja kasulikum. Sest lisaks cd-le ja mälestustele leidus raamatus novelle, muinasjutte, luuletusi, filmistsenaarium, näidend ja vist veel midagi… fotosid… Üldiselt selline veerand usud, pool saad petta lood kõik. Aga väga lõbusad. Soovitan.
Ja ma ei hakka siia Volkonskist ühtki pilti lisama. Selle asemel väike tsitaat raamatust:
Ema Helvi Jürissoni tädipoeg Eno Raud ütles ohates: “Kui te vaid teaksite, kui ilus oli Peeter lapsena. Aga kui ma teda nüüd vaatan, siis hakkab mul oma Mihkli pärast lausa hirm!”
Where The Wild Things Are
Posted by: heimar on: jaanuar 13, 2010
- In: film
- Lisa kommentaar
Where The Wild Things Are (2009) režissöör Spike Jonze.
Maurice Sendaki 1963. aastal ilmunud lasteraamatu (e.k. “Seal, kus elavad metsakollid”) põhjal tehtud mitte ainult lastele mõeldud film.
Üksildane ja sõnakuulmatu Max satub kodust ära joostes fantaasiasaarele, kus elavad suured, karvased ja nunnud looma moodi elukad, kes teda nahka tahavad pista. Enda päästmiseks luiskab Max, et on tähtis kuningas ja mõistab maagiat… mispeale elukad ta oma kuningaks määravad. Mis nagu selgub, ei ole mingi meelakkumine. Tegu on vist sellise (väikestele ja mitte enam nii väikestele) poistele mõeldud looga. Üsna destruktiivne, aga samas südamlik.
Mis filmi heaks teeb, ongi esiteks see, et loo moraaliga ei lajatata suurelt ega imalalt, vaid on kenasti loo sisse hajutatud. Teiseks on tunded väga ehedalt edasi antud. Isegi need suured karvased elukad tunduvad kuidagi lähedased, mõistetavad ja… inimlikud? Ja muidugi on kogu see saare muinasjutulisus pildiliselt hästi edasi antud.
Mul ei oleks midagi selle vastu, kui mul endal üks selline elukas kodus oleks:)… Ja jumal tänatud, et Disney 80ndatel sellest loost oma versiooni ei teinud.
Eragon jälle, seekord film
Posted by: heimar on: jaanuar 6, 2010
- In: film| kultuur
- 1 kommentaar
Mitte, et ma vahepeal ühtki raamatut lugenud, filmi/etendust vaadanud ei oleks, aga lihtsalt pole mingitel teadmatutel põhjustel blogi viitsinud täiendada. Nagu uuel aastal ikka kombeks on, tuleb lubadusi anda. Mina luban siis jälle blogi pidada.
Üsna juhuslikult, aga see-eest sümboolselt kirjutan blogi taasavamisel samal teemal, millest pajatab kõikse esimene postitus täpselt-umbes kahe aasta eest – Eragonist. Sedapuhku küll peamiselt filmist. Vahepeal muidugi lugesin saaga kolmanda osa “Brisngr’i” läbi ja vahemärkusena olgu mainitud, et meeldis järejest rohkem.
Film vastuoksa on täielik käkk. Raamatud on reeglina alati filmidest paremad ja selle üle ei imestanudki, aga “Eragoni” film on isegi iseseisva fantaasiafilmi jaoks liialt pealiskaudne. Pooleteist tunni jooksul ratsutakase peamised liinid läbi, näeb natuke sõdimist ja ongi kõik. Ainuke, mis silmailu pakkus, oli lohe. Saphira nägi väga hea välja.
Ei maksa vaadata, suht raisatud aeg.
“Life is so good” George Dawson, Richard Glaubman
Posted by: heimar on: oktoober 16, 2008
Erakordselt huvitav raamat. Minavormis lugu George Dawsoni elust. Mustanahaline mees Texasest, orjade järeltulija, kes töötas oma elust u 70 aastat ja õppis lugema 98 aastaselt. Teos annab hea ülevaate mustade elust-olust eelmisel sajandil, mis oli teadupärast üsna raske – vaimne ja füüsiline rassiline diskrimineerimine.
Aga lugu ei ole kirjutatud sugugi halavas toonis. Risti vastupidi, George’i elufilosoofia oli üllatavalt positiivne.
Lihtne, aga toimiv. Lugege kindlasti, kui raamat kätte satub. Eesti keeles vist kahjuks ilmunud ei ole.
Laurence Bergreen “Üle maailma serva”
Posted by: heimar on: oktoober 1, 2008
“Üle maailma serva. Magalhãesi vapustav ümbermaailmareis” on raamat Fernão de Magalhães‘ist (Ferdinand Magellan) ja esimesest ümbermaailmareisist. Nimi on vast kõigile kooliprogrammi läbinuile tuntud ning kindlasti ollakse tuttav faktiga, et tema oli just see mees, kelle laevastik esimesena maailmale tiiru peale tegi. Täpsemalt ei teadnud kogu loost minagi suurt rohkem, enne kui selle teose läbi lugesin.
Bergreen annab ülevaate kogu tollasest ühiskondlikust, poliitilisest, kultuurilisest ja maailmavaatelisest olukorrast ning loomulikult sellest täiesti uskumatust “reisist”. 5-st laevast ja 270-st mehest, kes läksid Vürtsisaari otsima, jõudis kolme aasta pärast ringiga tagasi vaid 18 meest ühel laeval. Magalhães ise muide jõudis Filipiinideni ja laskis end seal tüli käigus pärismaalastel maha nottida.
Lisaks kõigele muule on see raamat järjekordseks tõestuseks sellest, et “valge mees” on end ammustest aegadest kõigist teistest targemaks/kõrgemaks pidanud, aga reaalsus on hoopis midagi muud…
Alo Paju “Aare”
Posted by: heimar on: august 25, 2008
Raamatu tagakaanel oli kirjas umbes midagi sellist, et kui oled selle raamatu ostnud, siis oled oma raha sama hästi kui maha visanud. Jutt jumala õige, mina võtsin õnneks teose raamatukogust ja rahalist kahju ei kannatanud. Küll aga on kahju lugemisele kulutatud ajast…
Tundub nagu oleks autor teismeline poiss, aga kuna temalt on ilmunud veel üks raamat aastal 1997, siis kaldun arvama, et tegu peab olema vanema inimesega.
Igaljuhul ei soovita ma teil seda lugeda.
Juha Vuorinen “Rasedusarmid”
Posted by: heimar on: august 12, 2008
“Joomahullu päevaraamatust”, “Tulba-Ahvist” ja “Punasest Vändast” tuntud “mulle-näkku-ei-nikuta” Juha uued lood. Seekord on väike pööre toimunud ja erinevalt eelnenud teostele, ei keskenduta enam joomisele vaid Juhal tuleb tegeleda hoopis raseda naisega… ja ahvatlustega.
Nalja saab, aga ma kaldun arvama, et tegu on siiski rohkem meeste-lektüüriga. Aeg-ajalt tundus nagu loeks mõnd odavat pornojuttu, sest seksikirjeldustega ei olda sugugi tagasihoidlikud.
Andrei Hvostov “Projektijuht Posse”
Posted by: heimar on: juuli 15, 2008
Kui kirjutatakse raamat, mille tegevus toimub keskaegses Tallinnas, siis ei pääse autor võrdlusest Jaan Krossiga, mis parata. Hvostov pole muidugi mingi Kross ja hea on, et ei ole. Mulle see jutustus meeldis. Ma arvan, et see tuleks hoopis Krossi asemel koolis kohustuslikuks kirjanduseks teha. Sellepärast, et 56 lk-d läbi lugeda ei tohiks kellelegi väga suuri raskusi valmistada. Ja tore lugu hakkajast poisist Tiedrik Possest peaks mõistetav olema.
Henry Rider Haggard “Kuningas Saalomoni kaevandused” ja “Allan Quatermain”
Posted by: heimar on: juuli 8, 2008
Sattusin mõni aeg tagasi koos sõpradega vaatama telekast filmi “The League of Extraordinary Gentlemen” (eesti keelde oli vist tõlgitud lihtsalt “Liiga”) ja suur oli minu üllatus, avastades kui vähe mu mõned aastad nooremad sõbrad teadsid filmis figureerivate kirjanduslike tegelaste tausta. Nemad võtsid filmi stiilis “X-mehed” vms, et mingid üleloomulike võimetega tegelased võitlevad pahadega. Minu püüdu neile seletada, mis teostest need tegelased pärit on, suhtusid nad üsna ükskõikselt. Tom Sawyer ja Dorian Gray olid neile tuntud (kohustuslik kirjandus või nii), aga Mina Harker, Jekyll/Hyde, kapten Nemo ja Allan Quatermain jäid äratundmisest väga kaugele… Raamatute lugemine vist ikka ei ole väga popp.
Sellest vahejuhtumist tingituna otsustasin värskendada oma suhet Allan Quatermainiga Haggard’i teoste “Kuningas Saalomoni kaevandused” ja “Allan Quatermain” vahendusel. Teist neist polnud ma varem muide lugenudki. Tegevuskohaks üleeelmise sajandi lõpu Aafrika ja tundmatud, ligipääsmatud tsivilisatsioonid. Üllad ja vahvad peategelased, kõvasti tapmist… kahe loo põhiline vahe oli selles, et “Kuningas Saalomoni kaevandustes” pole ruumi naiste ja armastuse jaoks, aga “Allan Quatermain’is” on naised ning armastus kandvaks teguriks.
Vaatasin, et eesti keeles on Quatermaini seiklustest veel mõned raamatud ilmunud (Haggard kirjutas neid terve hunniku), aga ma ei hakka hetkel neid vist küll lugema, sest kardan, et nad kõik on suht-koht ühe vitsaga löödud. (See tundub olevat tolle ajastu kirjanike häda, et autor hakkab sama lugu järjest kopeerima – nt Burroughs.)
Aga noortele poistele kindlasti vajalik lugemine.
Thor Heyerdahl “Fatu-Hiva”
Posted by: heimar on: juuni 10, 2008
Avastasin, et Heyerdahlilt on veel üks raamat eesti keeles ilmunud: “Fatu-Hiva”, Maailma ja mõnda sarjas 1989. a. Meeldival kombel oli teos raamatukoi.ee-s soodsa hinnaga müügil ja nüüdseks on see mul loomulikult juba läbi loetud.
Autor kirjutab oma aa
stapikkusest elust Markiisaarestiku Fatu-Hiva saarel. Heyerdahl võttis noore mehena nõuks 1937. aastal koos naisega pöörduda tagasi loodusesse. Raamat on kirjutatud mitu aastakümmet hiljem ja kogu toonaseid sündmusi vaatleb autor edasiste elukogemuste baasilt. Seikluste vahele on pitkitud mõtted tema hilisematest uuringutest seoses polüneeslaste pärinemisega ja muistsetest meresõitjatest ning -vahenditest. Lisaks teema, mis mind Heyerdahli teosteis enim paelub – “porgress”. Kas see, mida me “progressi” nime all mõistame, on midagi, mida peaks ihaldama…
Endise inimsööja Tei Tetuaga endile söögi saamiseks jahil, kalal ja marjul käies jõuab Heyerdahl ka näiteks sellise tõdemuseni.
Primitiivse inimese töö on muutunud kaasaja inimese meelelahutuseks. Isegi värske õhk ja päikesepaiste on kaasaja inimesele luksus, mõtlesin ma. Ta lukustab end tuppa koos oma tolmuimeja ja elektripirnidega ja rabab sees tööd teha, et maksta elektriarvet ja kahte nädalat päikese käes.
Tei’le ei räägi ma seda kunagi, mõtlesin ma. Olen proovinud talle lennukitest jutustada. Aga ma ei ütle talle mitte kunagi, et minu kodus teevad inimesed tööd toolidel istudes ja tõusevad üles selleks, et end lõdvestada, tõstes raskeid rauast sangpomme või aerutades põhjata paatidega, mis iial uksest välja ei pääse. Ta ei saaks sellest võib-olla aru.
Mind pani igaljuhul päris pikalt nende asjade üle mõtlema.
Flickr
|
