Olin mõnda aega plaaninud, et peaks Christopher Paolini kirjutatud ja kõvasti kiitust saanud Pärandi sarja läbi lugema. Jõulude ajal sai nii “Eragon” kui “Vanem” ühe jutiga läbi loetud. Kes neid raamatuid veel lugenud pole, aga plaanib, siis on vast tark minu postituse lugemine selle koha peal pooleli jätta… Olgu vaid öeldud, et tasub igal juhul lugeda, kui sedasorti kirjandus meeldib.

Star Wars Sõrmuste Isanda maailmas – on Paolinile kõige enam ette heitud. Ja õige ka. Haldjad, päkapikud, urgalid Eragonist on oma olemiselt ja tegemiselt väga sarnased haldjate, päkapikkude ja orkidega Sõrmuste Isandast. Lisaks veel tuletavad Tolkieni meelde iidsed keeled, Ürgmaa/Alaegesia, kõiksugused elukad, võlumine ning palju muud.

Sisu aga meenutab tugevalt Star Warsi:

Eragon/Luke Skywalker – onu poolt üles kasvatatud, vanemad alguses teadmata
Brom/Obi van Kenobi – salapärase minevikuga esimene õpetaja
Ratsanikud/Jedi-rüütlid – väega osavad ja üllad võitlejad
Impeerium/impeerium
Galbatorix/Darth Vader – endine ratsanik/jedi-rüütel – kurjale teele pöördunud
Morzan/Darth Vader – Eragon-Luke’i päris isa, kurjale teele pööranud ratsanik/jedi-rüütel
jne.

Aga pidevalt tunda andvatest sarnasustest hoolimata oli tegu väga kaasahaarava ning hästi kirjutatud looga. Erinevalt näiteks Sõrmuste Isandast on Paolini tegelastel rohkem tundeid, head ei ole nii üllad vaid ka oma rassi hüvede nimel väljas. Armastuse liin on samuti sisse toodud. Lisaks ei tohi unustada, et “Eragoni” kirjutades oli Paolini 15. aastane! Väga kaasahaaravalt kirjutatud teos, mis ei luba end enne käest ära panna, kui lõpuni loetud. Nüüd jääb üle vaid oodata, et Paolini kiirelt järgmise osa valmis saab.

Arusaamatuks jäi muide, miks “Eldest” eesti keelde kui “Vanem” tõlgiti, mitte “Vanim”.