“Mida paremini me õpima tundma oma ajalugu, seda lihtsam on planeerida tulevikku, kuigi me teame viimasest peaaegu sama vähe kui esimesest.” Thor Heyerdahl “Tigris”

Esimene Heyerdahli raamat, mida lugesin, oli kindlasti “”Kon-Tiki” ekspeditsioon”, millele järgnes “Ra”. Seejärel tuli pikem paus, kuni ma taasavastasin enda jaoks Heyerdahli tema autobiograaflise teose “Aadama jälgedes” abil.

“Tigris” räägib Heyerdahli juhitud ekspeditsioonist, mis oli ette võetud tõestamaks, et muistete sumerite pilliroolaevad olid piisavalt merekindlad sõitmaks nii Indiasse kui Aafrikasse. 1977. aasta lõpul merele purjetanud multirahvuslik seltskond viibis Tigrisel ligi pool aastat – küll naftatankerite vahel, küll sõjapiirkonnas -  ja läbis 6800 km. Heyerdahl oskab väga kaasahaaravalt kirjutada ning selle ekspeditsiooni puhul oli, millest kirjutada.

Pildil põlev Tigris. Pärast reisi lõppu Djiboutis pani meeskond protesti märgiks oma aluse põlema, sest piirkonna ainsast neutraalsest riigist polnud enam sõjategevuse tõttu võimalik kuhugi edasi sõita.