Avastasin, et Heyerdahlilt on veel üks raamat eesti keeles ilmunud: “Fatu-Hiva”, Maailma ja mõnda sarjas 1989. a. Meeldival kombel oli teos raamatukoi.ee-s soodsa hinnaga müügil ja nüüdseks on see mul loomulikult juba läbi loetud.

Autor kirjutab oma aastapikkusest elust Markiisaarestiku Fatu-Hiva saarel. Heyerdahl võttis noore mehena nõuks 1937. aastal koos naisega pöörduda tagasi loodusesse. Raamat on kirjutatud mitu aastakümmet hiljem ja kogu toonaseid sündmusi vaatleb autor edasiste elukogemuste baasilt. Seikluste vahele on pitkitud mõtted tema hilisematest uuringutest seoses polüneeslaste pärinemisega ja muistsetest meresõitjatest ning -vahenditest. Lisaks teema, mis mind Heyerdahli teosteis enim paelub – “porgress”. Kas see, mida me “progressi” nime all mõistame, on midagi, mida peaks ihaldama…

Endise inimsööja Tei Tetuaga endile söögi saamiseks jahil, kalal ja marjul käies jõuab Heyerdahl ka näiteks sellise tõdemuseni.

Primitiivse inimese töö on muutunud kaasaja inimese meelelahutuseks. Isegi värske õhk ja päikesepaiste on kaasaja inimesele luksus, mõtlesin ma. Ta lukustab end tuppa koos oma tolmuimeja ja elektripirnidega ja rabab sees tööd teha, et maksta elektriarvet ja kahte nädalat päikese käes.

Tei’le ei räägi ma seda kunagi, mõtlesin ma. Olen proovinud talle lennukitest jutustada. Aga ma ei ütle talle mitte kunagi, et minu kodus teevad inimesed tööd toolidel istudes ja tõusevad üles selleks, et end lõdvestada, tõstes raskeid rauast sangpomme või aerutades põhjata paatidega, mis iial uksest välja ei pääse. Ta ei saaks sellest võib-olla aru.

Mind pani igaljuhul päris pikalt nende asjade üle mõtlema.