Erakordselt huvitav raamat. Minavormis lugu George Dawsoni elust. Mustanahaline mees Texasest, orjade järeltulija, kes töötas oma elust u 70 aastat ja õppis lugema 98 aastaselt. Teos annab hea ülevaate mustade elust-olust eelmisel sajandil, mis oli teadupärast üsna raske – vaimne ja füüsiline rassiline diskrimineerimine.

Aga lugu ei ole kirjutatud sugugi halavas toonis. Risti vastupidi, George’i elufilosoofia oli üllatavalt positiivne. 

Lihtne, aga toimiv. Lugege kindlasti, kui raamat kätte satub. Eesti keeles vist kahjuks ilmunud ei ole.

“Üle maailma serva. Magalhãesi vapustav ümbermaailmareis” on raamat Fernão de Magalhães‘ist (Ferdinand Magellan) ja esimesest ümbermaailmareisist. Nimi on vast kõigile kooliprogrammi läbinuile tuntud ning kindlasti ollakse tuttav faktiga, et tema oli just see mees, kelle laevastik esimesena maailmale tiiru peale tegi. Täpsemalt ei teadnud kogu loost minagi suurt rohkem, enne kui selle teose läbi lugesin.

Bergreen annab ülevaate kogu tollasest ühiskondlikust, poliitilisest, kultuurilisest ja maailmavaatelisest olukorrast ning loomulikult sellest täiesti uskumatust “reisist”. 5-st laevast ja 270-st mehest, kes läksid Vürtsisaari otsima, jõudis kolme aasta pärast ringiga tagasi vaid 18 meest ühel laeval. Magalhães ise muide jõudis Filipiinideni ja laskis end seal tüli käigus pärismaalastel maha nottida.

Lisaks kõigele muule on see raamat järjekordseks tõestuseks sellest, et “valge mees” on end ammustest aegadest kõigist teistest targemaks/kõrgemaks pidanud, aga reaalsus on hoopis midagi muud…

Raamatu tagakaanel oli kirjas umbes midagi sellist, et kui oled selle raamatu ostnud, siis oled oma raha sama hästi kui maha visanud. Jutt jumala õige, mina võtsin õnneks teose raamatukogust ja rahalist kahju ei kannatanud. Küll aga on kahju lugemisele kulutatud ajast…

Tundub nagu oleks autor teismeline poiss, aga kuna temalt on ilmunud veel üks raamat aastal 1997, siis kaldun arvama, et tegu peab olema vanema inimesega.

Igaljuhul ei soovita ma teil seda lugeda.

“Joomahullu päevaraamatust”, “Tulba-Ahvist” ja “Punasest Vändast” tuntud “mulle-näkku-ei-nikuta” Juha uued lood. Seekord on väike pööre toimunud ja erinevalt eelnenud teostele, ei keskenduta enam joomisele vaid Juhal tuleb tegeleda hoopis raseda naisega… ja ahvatlustega.

Nalja saab, aga ma kaldun arvama, et tegu on siiski rohkem meeste-lektüüriga. Aeg-ajalt tundus nagu loeks mõnd odavat pornojuttu, sest seksikirjeldustega ei olda sugugi tagasihoidlikud.

Kui kirjutatakse raamat, mille tegevus toimub keskaegses Tallinnas, siis ei pääse autor võrdlusest Jaan Krossiga, mis parata. Hvostov pole muidugi mingi Kross ja hea on, et ei ole. Mulle see jutustus meeldis. Ma arvan, et see tuleks hoopis Krossi asemel koolis kohustuslikuks kirjanduseks teha. Sellepärast, et 56 lk-d läbi lugeda ei tohiks kellelegi väga suuri raskusi valmistada. Ja tore lugu hakkajast poisist Tiedrik Possest peaks mõistetav olema.

Sattusin mõni aeg tagasi koos sõpradega vaatama telekast filmi “The League of Extraordinary Gentlemen” (eesti keelde oli vist tõlgitud lihtsalt “Liiga”) ja suur oli minu üllatus, avastades kui vähe mu mõned aastad nooremad sõbrad teadsid filmis figureerivate kirjanduslike tegelaste tausta. Nemad võtsid filmi stiilis “X-mehed” vms, et mingid üleloomulike võimetega tegelased võitlevad pahadega. Minu püüdu neile seletada, mis teostest need tegelased pärit on, suhtusid nad üsna ükskõikselt. Tom Sawyer ja Dorian Gray olid neile tuntud (kohustuslik kirjandus või nii), aga Mina Harker, Jekyll/Hyde, kapten Nemo ja Allan Quatermain jäid äratundmisest väga kaugele… Raamatute lugemine vist ikka ei ole väga popp.

Sellest vahejuhtumist tingituna otsustasin värskendada oma suhet Allan Quatermainiga Haggard’i teoste “Kuningas Saalomoni kaevandused” ja “Allan Quatermain” vahendusel. Teist neist polnud ma varem muide lugenudki. Tegevuskohaks üleeelmise sajandi lõpu Aafrika ja tundmatud, ligipääsmatud tsivilisatsioonid. Üllad ja vahvad peategelased, kõvasti tapmist… kahe loo põhiline vahe oli selles, et “Kuningas Saalomoni kaevandustes” pole ruumi naiste ja armastuse jaoks, aga “Allan Quatermain’is” on naised ning armastus kandvaks teguriks.

Vaatasin, et eesti keeles on Quatermaini seiklustest veel mõned raamatud ilmunud (Haggard kirjutas neid terve hunniku), aga ma ei hakka hetkel neid vist küll lugema, sest kardan, et nad kõik on suht-koht ühe vitsaga löödud. (See tundub olevat tolle ajastu kirjanike häda, et autor hakkab sama lugu järjest kopeerima – nt Burroughs.)

Aga noortele poistele kindlasti vajalik lugemine.

Avastasin, et Heyerdahlilt on veel üks raamat eesti keeles ilmunud: “Fatu-Hiva”, Maailma ja mõnda sarjas 1989. a. Meeldival kombel oli teos raamatukoi.ee-s soodsa hinnaga müügil ja nüüdseks on see mul loomulikult juba läbi loetud.

Autor kirjutab oma aastapikkusest elust Markiisaarestiku Fatu-Hiva saarel. Heyerdahl võttis noore mehena nõuks 1937. aastal koos naisega pöörduda tagasi loodusesse. Raamat on kirjutatud mitu aastakümmet hiljem ja kogu toonaseid sündmusi vaatleb autor edasiste elukogemuste baasilt. Seikluste vahele on pitkitud mõtted tema hilisematest uuringutest seoses polüneeslaste pärinemisega ja muistsetest meresõitjatest ning -vahenditest. Lisaks teema, mis mind Heyerdahli teosteis enim paelub – “porgress”. Kas see, mida me “progressi” nime all mõistame, on midagi, mida peaks ihaldama…

Endise inimsööja Tei Tetuaga endile söögi saamiseks jahil, kalal ja marjul käies jõuab Heyerdahl ka näiteks sellise tõdemuseni.

Primitiivse inimese töö on muutunud kaasaja inimese meelelahutuseks. Isegi värske õhk ja päikesepaiste on kaasaja inimesele luksus, mõtlesin ma. Ta lukustab end tuppa koos oma tolmuimeja ja elektripirnidega ja rabab sees tööd teha, et maksta elektriarvet ja kahte nädalat päikese käes.

Tei’le ei räägi ma seda kunagi, mõtlesin ma. Olen proovinud talle lennukitest jutustada. Aga ma ei ütle talle mitte kunagi, et minu kodus teevad inimesed tööd toolidel istudes ja tõusevad üles selleks, et end lõdvestada, tõstes raskeid rauast sangpomme või aerutades põhjata paatidega, mis iial uksest välja ei pääse. Ta ei saaks sellest võib-olla aru.

Mind pani igaljuhul päris pikalt nende asjade üle mõtlema.

Seekord sattus hoopis isemoodi trükis mulle lugemiseks – Viljandi Muuseumi aastaraamat 2007. Koostanud ja toimetanud Ain Vislapuu. Kogumikus on artiklid, mis mahuvad mõistete “Viljandimaa” ning “ajalugu” alla. Päris vahva lugemine, mitte et ma aastaraamatu kaanest kaaneni läbi oleks lugenud, aga huvitavam osa sai üsna põhjalikult läbi uuritud. Minu lemmikuks oli Made Uusi “Aluspükste kasutuseletulek Eesti maanaiste hulgas. Tasub kindlasti läbi lugeda, vihjeks olgu öeldud, et mitte just väga kaua aega tagasi said meie esiemad ilma igasuguse pesuta edukalt hakkama. Lisaks aluspükste loole oli ka kerishüpokaustidest pajatav artikkel väga huvitav (ise lähete loete, mis need veel olid).

Kes teost raamatupoodidest üles leidma ei peaks, siis sellel on võimalus aastaraamat endale pdf-kujul alla laadida Viljandi Muuseumi kodulehelt – link.

“Mida paremini me õpima tundma oma ajalugu, seda lihtsam on planeerida tulevikku, kuigi me teame viimasest peaaegu sama vähe kui esimesest.” Thor Heyerdahl “Tigris”

Esimene Heyerdahli raamat, mida lugesin, oli kindlasti “”Kon-Tiki” ekspeditsioon”, millele järgnes “Ra”. Seejärel tuli pikem paus, kuni ma taasavastasin enda jaoks Heyerdahli tema autobiograaflise teose “Aadama jälgedes” abil.

“Tigris” räägib Heyerdahli juhitud ekspeditsioonist, mis oli ette võetud tõestamaks, et muistete sumerite pilliroolaevad olid piisavalt merekindlad sõitmaks nii Indiasse kui Aafrikasse. 1977. aasta lõpul merele purjetanud multirahvuslik seltskond viibis Tigrisel ligi pool aastat – küll naftatankerite vahel, küll sõjapiirkonnas -  ja läbis 6800 km. Heyerdahl oskab väga kaasahaaravalt kirjutada ning selle ekspeditsiooni puhul oli, millest kirjutada.

Pildil põlev Tigris. Pärast reisi lõppu Djiboutis pani meeskond protesti märgiks oma aluse põlema, sest piirkonna ainsast neutraalsest riigist polnud enam sõjategevuse tõttu võimalik kuhugi edasi sõita.

Ei tea mitu kopikat Pepsi maksis?